Inimesed kipuvad oma vigades teisi süüdistama. Asju nähakse tihti ainult enda künka otsast ning aega asjade üle järelemõtlemiseks ei võeta.
 
Aivar Haller kirjutas 2008. aastal Directoris: Kui inimene ei tunne, et ta ettevõttes areneb, siis ta kas mandub, hakkab võitlema või lahkub. Mina arvan, et kui selles lauses sõna "ettevõttes" ära võtta, saab seda tervele elule laiendada.

Millises rollis näed sa ennast praegu ja kus sa ennast kõige parema meelega näha tahaksid? Kui sa kipud iga väiksemagi takistuse puhul alla andma ning leppima kõrgemalt tulnud korraldustega, on sinu edulootused väikesed. Juhtub sedagi, et inimene mandub endale ette seatud piirangute tõttu, mis on vahest hullemgi. Sellisel juhul ei hoia sa enam oma silmi ümbritseva suhtes lahti, ei otsi uusi võimalusi oma elujärje parandamiseks, ajad oma läbikukkumised kellegi teise süüks, sest ei julgenud ise õigel ajal vastutust võtta.
 
Millal on õige aeg lõpetada võitlemine ja lahkuda? Kui sa oled enda jaoks eesmärgid selgeks mõelnud ning usud sellesse, mida sa teed, peaksid ilmtingimata oma arvamuse eest seisma. Selle all ei mõelnud kindlasti Aivar ega mõtle ka mina üle teiste peade jooksmist, argumenteerimata otsuste vastuvõtmist ega muid äärmuslikke võimalusi. Vastupidi, sa peaksid suurema huvi ja sooviga otsima oma ideedele ja mõtetele tõendeid ning toetust, käima neid avameelsemalt välja ning viima pildi heliga kooskõlla ehk seisma oma sõnade taga eeskujuks olemisega.
 
Inimesel, kes ei ole enda jaoks võtnud (mitte leidnud) aega enda sisse vaatamiseks, oma soovide ja eesmärkide kirja panemiseks, suurema pildi selgeks tegemiseks, on alati kõige lihtsam lahkuda. Seda sellepärast, et ta ei oskagi õieti millegi eest seista ja võidelda, kuna pole endas kindel.
 
Kui inimene ei tunne, et (ettevõttes) areneb, siis ta kas mandub, hakkab võitlema või lahkub.