Muhe värk, aga mina siit paljude asjadega nõus pole.

Kui tahad olla spetsialist, siis pead tahes tahtmata töö koju kaasa võtma. Probleemide üle tuleb pead murda 24/7, mitte nii, et mul on nüüd kell 17 ja ma ei taha midagi teada mingitest liisingumaksetest või inimeste muredest. See on praeguse aja mugavus, et 8-17 käin tööl ning peale seda aega tulgu või veeuputus.
Okei, saan aru, et mõelda tuleks selle üle, mida teinud oled, mida mitte. Aga et kiita ennast? Mis siis kui teine päev ei tule nii hästi välja kui soovisin? Kiidaks aga ei saa kuna eesmärgid täitmata, laidaks, aga see ju läheks vastuollu kiitmisega ning tekitab mus pingeid. Pigem tunne õnnestunud asjade üle rahuldust, mitte ära ässita ennast iseenda vastu üles.
Tänulik võib olla leiva üle laual! Kas siis iga päev tänan leiba, et ta mul laual on? Pigem leia teatud hulk asju, mis aitasid sind eesmärkide elluviimisel edasi pürgida. Teatud hulk = iga päev võiks see olla erinev. Leia need asjad, mis sind märkimisväärselt edasi aitasid ning jäta meelde, kuidas need tegevused läbi viisid (teine kord võib vägagi palju abi olla - a'la käisid notaris midagi kinnitamas, eeldad, et rohkem pole vaja ning suhtud pealiskaudselt, siis aga tuleb välja, et kuue kuu pärast uuesti vaja minna ja tekib küsimus, et oota.. mis ma seal ikka tegema pidin??)
Kui selle punkti loeks keegi ette Andrus Ansipile! Tal on mitu-mitu nõunikku, kes talle iga kuu või isegi iga nädal annavad ülevaate toimunust, oma visiooni ja ideed. Härra peaminister kuulab loengut 45 minutit, kuid mitte ühtegi märget ta endale ei tee ega küsimust esita.
Aga see selleks! Mu küsimus oleks, et kust kohast need ideed niimoodi suurel määral saabuma peaks, et neid iga päev läbi vaadata? Lähenedes asjale, et õpilasest ettevõtjaks foorumis on noored asjadega tegelemas, siis vaevalt nad juhivad suuri ettevõtteid (aga mine sa ka tea).

Jutu point on see, et kui keegi paneb välja oma idee, siis täpsustagu näidete varal, mida ta mõtleb. Me võime asjadest vääriti aru saada, kui puuduvad seletused. Lisaks aitaks veel nn universaalsem mõtlemine, et kõik ei ole minusugused - kuidas võiks minu maailmakäsitlus aidata teisi?

Camron,

ilmselt oled Sa noor, aktiivne, mõtlev ja konkreetne inimene. Sellegipoolest soovitaks veidi tuure maha võtta, väljenduse osas. Olin ise kunagi samasugune ..hm.. humoorikas kriitik ja üldjoontes tean, et enesekindlust otsides võib metsa ära eksida.

Ülalt alla vaadates Sa liitlasi ei leia ja mis veel kehvem - võid ühel hetkel hakata auru väljalaskmist tõsiselt võtma. Sealt edasi kolib inimene muinasjutumaale, kust välja tulemine on seda valusam ja raskem, mida kauem tühje sõnu teha.

Iga arusaamatu koha peal pole mõtet lamenti lüüa. Pigem tasub meelde tuletada "vaikuse kulda" ja veidi mõelda enne kui öelda.

Olen mitu aastat propageerinud inimesi näiteid tooma, kuna näited on need, mis peaksid idee poolest asjad mustvalgelt selgeks tegema. Konkreetselt praegu ei mõistnud ma (ilmselt Teie) kirjutatud tekstist, et mida tähendab "vaata üle möödunud päev ja kiida end". Kas see on see koht, kus peaksin oma tegevusi planeerima ja siis tegema linnukese "tehtud" asja juurde ning kui õhtuks on kõik asjad kenasti tehtud, siis lähen ja võtan ühe limonaadi, ütlen iseendale "tubli" või mida?

Humoorikas kriitik, loomulikult võib ka asju nii võtta. Kas on parem, kui istun vait ja võtangi kõike kullana? Nagu väidate, siis olete juba nn noore inimese elust väljas ja elukogemust on kõvasti, siis hämmastaval kombel on ära kadunud mõistmine, et noorel pole elukogemust sellisel määral ning noorele võiks asju rohkem lahti seletada. Palju asju võib "tõlkes" minna kaduma.

(Konkreetselt minu kohta: Timo jutte lugedes ma enamasti saan väga hästi aru, mida ta mõtleb)

Aga ma püüan Teie nõu kuulda võtta ja vaikida.

(Samuti jäi ka mõistmatuks, et pakkusin omapoolsed lahendused välja, kuid arutelu sellele jäi tulemata. Pigem sain "pähe" sellepärast, et julgesin midagi öelda. Kuidas siis sellega on?)

Kaheksas punkt tuleks tuua kordusena ka esimeseks.
Ma näen, et osa elu rahulikkusest ja korrapärasusest algab planeerimisest.
Peaks olema paigas elu üldine siht, vähemalt suund, ning üldsihist orienteeritult tuleks panna paika tegevused, mis sind sihi poole viivad(õiget suunda hoida). Homsed tegevused tuleks paika panna täna, kui mitte varem, hommikul üle vaatata ning, siis tegutseda.
Kui päeva jooksul tekib uusi tegevusi juurde, siis tuleb hinnata, kas see on kahe-minuti-tegevus või mitte. Kui tegu on kahe-minuti-tegevusega, siis võib selle kohe ära teha. Kui see on midagi suuremat või aega nõudvamat, siis tuleb otsustada, kas see mahub kestva päeva plaanidesse ära või millal sellega tegeletakse.
Ning mingi osa päevast peaks kindlasti võtma aega järgmise päeva planeerimiseks, uute tekkinud probleemide lahendamise planeerimiseks ning ka üldise hinnangu andmiseks möödunud päevale (ennast tasub kindlasti kiita, kui midagi korda saadetud või valmis saanud)

Teise punkti osas ma olen Camroniga nõus. Kiita küll võib, aga kui midagi erilist korda pole saatnud siis pole mõtet suvalise "hea" eest ka tänulik olla. See on umbes sama hea, kui nädala viimast teisipäeva tähistada. Kui ikka midagi kasulikku korda ei saatnud, siis tuleks võtta see kiitmisele-pühendatud aega analüüsimiseks, miks, kuidas, millest tingituna nii juhtus -- natuke enesekriitikat.