|
 Veebruari alguses sai põgusalt käsitletud äriinglite temaatikat ja antud lubadus, et seekordses kirjatükis käsitlen neid mõnevõrra põhjalikumalt. Sestap alljärgnevalt ülevaade inimestest, kelleta alustavat ettevõtlust on praktiliselt võimatu ette kujutada.
Tiibadega või ilma
Äriingel (business angel) on keskmisest jõukam kogenud ettevõtja, kes otsib oma vabale rahale kasumlikku ja põnevat väljundit. Ta on inimesena kõrge missioonitunde ja riskitaluvusega ning omab valmisolekut rahastada projekte nende varajases arengufaasis, kuhu riskikapital üldjuhtudel taha ei tule. Tal on oma tegevusvaldkonnas väga lai kontaktvõrgustik ning ta võib (aga ei pruugi) istuda mitme alustava ettevõtte juhatuses. Äriingel saab ettevõtjalt investeeringu ulatuses (vähemus)osaluse, kuhu ta panustab lisaks rahale ka oma oskusteabe, aja ning kontaktvõrgustiku.
Isikute ring, kes armastavad ennast äriinglina afišeerida on küllaltki lai, kuna see kõlab seksikalt ning võimaldab ennast mõttes paigutada elitaarsesse sotsiaalsesse gruppi. Paraku on enamik neist inimesest tavalised väikeinvestorid, konsultandid, vahendajad või muidu jutupaunikud, kuna äriingli rahastamistegevus peaks vastama teatud kriteeriumitele. Brad Feld, kes on USA üks tuntuimad äriingleid ja riskikapitaliste ning temaatilise blogi Feld Thoughts autor defineerib äriinglit kui isikut, kes:
- teeb alustavasse ettevõttesse vähemalt ühe 50 000 USD suuruse investeeringu aastas;
- omab mitmest ettevõttest koosnevat investeeringuportfelli;
- osaleb aktiivselt ettevõtete juhtimises;
- on ametlikult SEC-i poolt akrediteeritud investor.
Paljud äriinglid on koondunud kas mitteformaalsetesse gruppidesse või fondidesse, kes seeläbi sildfinantseerivad kurikuulsat rahastamislõhet (funding gap). Rahastamislõhe on ettevõtte arengufaasis tekkiv investeeringuvajadus, millele ei leita allikat, kuna nõutav investeeringumaht on üksikute äriinglite jaoks liiga kõrge ja riskikapitalifondide jaoks liiga madal (viimaste jaoks on selles faasis tõenäoliselt liiga kõrge ka finants- ja äririsk). Selliste konsolideeritud äriinglite keskmiseid tehingumahte on väga raske hinnata, aga nii palju kui mina olen vastavat statistikat näinud, siis see langeb vahemikku 200 000 – 500 000 USD.
Neid on palju
USA-s tegutses 2007. aastal ligikaudu 50 000 äriinglit, kes tegid 57 000 investeeringut kogumahus 26 miljardit dollarit. Võrdluseks, et samal ajal tegi riskikapital USA-s 4027 investeeringut kogumahus 30,6 miljardit dollarit. Rahaline suurusjärk seega sama, aga toetaud projekte 10x rohkem. Sestap on mõneti kahetsusväärne, et Eestis jahutakse riskikapitalist avalikult küllaltki palju, aga ingelkapitalist teatakse reeglina väga vähe. Muidugi nüüd võib keegi õpetatud inimene tulla ja öelda, et viimane on esimese üks alaliike ja ega see nii väga vale ei olekski.
Eestis on äriingleid ehk 50-100 ringis (tulistan puusalt), sest siinne ingelkapitali turg on sisuliselt välja arenemata. Lisaks ei saa kohalike äriinglite defineerimisel kohe kindlasti rakendada ülaltoodud nõudeid – tehingumahud on siin palju väiksemad ja perspektiivikate äriideede esiletõus (deal flow) küllaltki tagasihoidlik.
Lennata, ja väga kõrgelt
Ingelinvesteeringute ajahorisondiks on üldjuhtudel 3-5 aastat ja nende tegemine on väga-väga (kas ma ikka ütlesin, et väga?) riskantne. Rusikareegel on see, et 10-st investeeringust kaheksa kantakse maha, ühest saadakse raha tagasi ja üks toob nii palju sisse, et sellega tehakse tasa kaotatud investeeringud ning teenitakse veel muljetavaldav kasum pealekauba. Seetõttu pole 50% aastatootluse ootus sugugi haruldane ning on ingleid, kes loodavad ettevõttest väljudes teenida 20x-30x kasumeid.
Sarnaselt riskikapitalile on ka ingelkapital oma olemuselt regionaalne st eelistatakse teha investeeringuid ettevõtetesse, mis paiknevad geograafilises läheduses. Linnalegend, et investeerimisel lähtutakse 2-tunnise autosõidu põhimõttest on tõele küllaltki lähedal. Eestist USA ingelkapitali tõsta on raske, aga ma ei ütleks, et võimatu, kuna maailmas juhtub veidraid asju.
Puhastustulest paradiisi
Äriideede ja -plaanide hindamisprotsess varieerub vastavalt parimatele praktikatele, aga teatavat üldistatuse määra rakendades näeb see välja umbes selline:
1. Ettevõtja võtab ühendust investoriga ning edastab talle Executive Summary formaadis äriidee (2-4 lk). Sellega sisenetakse eelhindamisfaasi (pre-screening);
2. Eelhindamisfaasi läbinuna kutsutakse ettevõtja oma äriideed ja -mudelit presenteerima (screening), mida analüüsitakse väljatöötatud hindamismudeli alusel. Siia faasi jõudnute arv varieerub, aga on avatud platvormide puhul üldjuhtudel 1:10;
3. Positiivse hinnangu korral viivad investorid läbi põhjalikuma taustauuringu (due diligence). Eelmisest faasist siia jõudnute suhe on 1:3;
4. Kui taustauuring toetab esialgset hinnangut, algavad lepingutingimuste läbirääkimised (term-sheet negotiations). Eelmisest faasist siia jõudnute suhe on üldjuhtudel 1:2;
5. Osapoolte jõuavad kokkuleppele ja investor omandab ettevõttes oma investeeringu ulatuses (vähemus)osaluse.
Nagu näha, on investorraha tõstmine üks kuratlikult keeruline ülesanne. Kui ülaltoodud protsessi tulemusena rahastati ühte ettevõtet, siis esialgselt oli soovijaid tervelt 60.
Sinu personaalne (kaitse)ingel
Hiljuti lansseeriti teispool Suurt Vett selline vinge asi nagu Angel List, kuhu on koondatud ligikaudu 50 äriingli profiilid, nende investeerimiskriteeriumid, soovitused ja isegi kontaktandmed. Sellele nimekirjale tasuks pilgu peale visata iga alustav ettevõtja, kasvõi üldharival eesmärgil – nii saab pildi sellest, kuidas investorid maailmast ning asjadest mõtlevad.
Viimased postitused
N, 11. märts. 2010 11:10 Kas Angel List töötab ka? St olen kuulnud, et tõsiste tegijateni jõuavad head ideed igal juhul ja nad ei kipu ennast eriti avalikkuse ees näitama, sest muidu hakkavad nad nii palju halbu ideid saama, et see segab elamist. See annab aluse kahtlusteks, et need, kes seal listis on, ei olegi vb nii head variandid / ei saa väga palju häid ideid.
Aga võibolla oleks see ainult väikese Eesti mure.
P, 14. märts. 2010 19:38 See on rohkem linnalegend, et tõsised tegijad hoiavad madalat profiili. Nagu ka see, et hea idee leiab alati raha. Ei leia paraku. Mida rohkem ideid, seda suurem valikuvõimalus ja tõenäosus skoorida võitja.
Nimekirjas on Lääneranniku väga tuntud tegijaid. Otsekontakti võimalus on vähestel, enamikel juhtudel eeldatakse soovitajate vahendust.
E, 15. märts. 2010 12:52 hea idee ei leia alati raha - raha leiab idee hea omanik.
Kõik oleneb ikkagi idee omanikust ja tema otsimise oskustest.
Kirjuta kiire vastus
|
