|
 Raul (26) ja Jarno (26) on väga hakkajad ning tahtejõulised mehed, kes avasid söögikoha TACO Express. Käisime Henriga neil külas ning uurisime, mida ühe toidukoha avamine praegusel ajal endast kujutab.
Peale küsimuste vooru proovisime pakutavat toitu ja see oli tõesti maitsev. Kui satute sinna kanti, siis astuge kindlasti läbi - julgen soovitada.
Praegu aga head lugemist.
Millega te enne seda projekti tegelesite?
Raul: Mina olin SilberAutos tööl ja tegelesin kinnisvara arendusega. Seega hoopis teine valdkond. Nägin, et ettevõtlus võib mulle sobida. Seda enam, et olin kunagi kaks äriplaani nö sahtlisse kirjutanud. Tahe midagi ise korda saata on olnud koguaeg. „Hariduslik taust on aga hoopistükkis seotud marketingiga,“ jätkab Raul „ja Jarno on otsapidi finantsmaailmas sees ja numbrites tugev, nii et kõik eeldused olid olemas ja kahepeal kokku anname päris hea „combo““.
Kas enne mingit ettevõtluskogemust üldse oli?
Raul: Minul otsene ettevõtluskogemus puudus. Küll aga tänu SilberAutole oli mul hea aimdus olemas, mida ettevõtte juhtimine endast kujutab. Lisaks sellele on minu mõlemad vanemad ettevõtjad ning neilt saime palju tuge ja know-how´d.
Meie baasil võib väita, et pigem oligi tahtmist midagi ära teha rohkem kui reaalset ettevõtluskogemust. Alati on ju nii, et kui mingit valdkonda või teemat ei hooma päris hästi, siis teed selle endale käigu pealt selgeks ja probleem lahendatud. Seda võiks võrrelda iseenesest lahti keriva niidirulliga - hakati midagi ajama ja ühtäkki tekivad kontaktid, hakkad rohkem jälgima ja märkama asju, mida sul vaja läheb, leiad vanade tuttavate seast kasulikke kontakte jne.
Rääkige natuke taustast. Idee tekkest kuni tulemuseni
Raul: Idee sai alguse paar aastat tagasi poes ringi jalutades. Ostsin Santa Maria tortilla saiad - need olid minu jaoks midagi uut ja põnevat. Uurisin pakendit ja selgitasin välja kuidas neid tehakse. Haarasin poest kaasa teised komponendid ja tegin esimese tuleproovi kodustes tingimustes ära. Väga head tulid välja (muigab). Need maitsesid peale minu veel ka naisele ja sõpradele ning nii see mõte vaikselt kukla taga küpsema hakkas.
Jarno: Mina olin korra ühe suurema Sushi tootmise äriprojekti juba valmis kirjutanud, küll sahtlisse, aga siiski. Ja puhtjuhuslikult juhtusin mingil koosviibimisel sellest Raulile rääkima. Lasime asjadel natuke seedida, kuid üsna peagi saime kokku ja võtsime asja tõsisemalt luubi alla. Peagi kirjutasime kokku äriplaani ja panime paika esialgsed prognoosid.
Järgmiseks sammuks oli leida investorid, kellele mõte maha müüa. Kindlasti oli oma osa õnnel, kuid esimese investori juurest saime positiivset tagasisidet ja asi läks käima. Tänaseks on kokku läinud umbes aasta - äriplaani kirjutamisest kuni uste avamisteni. Sellest ajast umbes pool aastat kulus pinna otsimisele, mis meie sektorisse on äärmiselt oluline.
Mitmekesi asja veate?
Jarno: Põhimõtteliselt kahekesi. Raul on tegevjuht ja mina siis jooksen kahe koha vahet – põhitöö finantssektoris ja kõik mis sellest üle jääb läheb TACO Express-i. Omanike ring on aga suurem, sest on olemas strateegilised partnerid, kes abistavad nõu ja jõuga.
Mitme investori juures enne käima pidite kui saite rohelise tule?
Tegelikult oli nii, et esimese juures juba õnnestus. Seega ei saa kurta, kuid ega sellepärast lõdvemalt asjasse ei suhtu – higi ja vaeva on nähtud kõvasti.
Millega te ennast nii hästi müüsite?
Ega seal midagi erilist ei olnud, eks oma „mojo´ga“ (muigavad). Istusime maha, tegime väiksed kohvid, panime äriplaani lauale ja rääkisime asja sisu ära. Järgmine hommik saime kõne, et asi läheb käiku ja kogu muusika. Eks investor mõistis, et oleme hingega asja kallal ning numbrid, mis me kirja panime, olid samuti reaalsed. Isegi tagantjärgi vaadates on asjad seda rada pidi läinud nagu prognoosisime.
Kindlasti oli oma osa ka õnnel ja vedamisel. Lisaks sobib kontseptsioon praegusesse majanduskeskkonda väga hästi - kiire teenindus, kiire toit, soodne hind, uudne lähenemine. Äriplaan oli väga lihtsalt ja realistlikult üles ehitatud, mingit raketiteadust seal ei olnud.
Kas investori juurde minnes käed värisesid?
Eks ikka. Tuli küsimusi, millele ei osanud varasemalt mõelda. Küsimusi vastamata ei jäänud. Mõni oli selline, kus vaatasime üksteisele otsa ja esimese hooga küll sõnu suust ei saanud, kuid mängisime kenasti välja.
Mis investori peamised küsimused olid?
Jarno: Just see tasuvuse pool, et kui realistlik see projekt siiski tegelikkuses on. Prognoosid olid tehtud suht detailsed, kuid investor lähenes asjale niiöelda „kirve meetodil“ - tõi oma kalkulaatori välja, pani jala üle põlve ja lõi olulisemad numbrid kokku - palju inimesi keskmiselt käia võiks, kui suur peaks ühe kliendi söögikorra keskmine hind olema ja kui suured on kulud.
Mis siis oleks saanud, kui esimesed viis investorit oleks „ei“ öelnud?
Raul: Kindlasti oleks edasi otsinud, sest pikalt tööta olla ei saa. Emotsionaalselt on see päris keeruline, sest kunagi ei või ette teada, millal uks avaneb. Kõik on helgema tuleviku nimel, millal see muidugi tuleb, ei tea (muigab). Aga kõike seda naudime täiega.
Kuidas teil osalused on jagatud?
Kõigil on võrdne osa. Me ei karda, et see võiks kuidagi halb olla, sest kellelgi pole plaanis kohe mingeid rahasid hakata välja võtma, et autodele „bling-bling“ velgi ja põhjatulesid osta. Ambitsiooniks on ikka investeerida laienemisse.
Kas see on müüt, et raha puudumine takistab ettevõtlust?
Kindlasti. Tuleb olla ise hingega asja kallal, küll siis see raha ka leitakse.
Pikad teil tööpäevad on?
Raul: Mina käisin hiljuti üle nädala aja kodus (21.30 jõudsin ja äratus oli 4.50). Päevad on ikka väga pikad. Pere kõrvalt muidugi lihtne ei ole, aga saab hakkama. Samuti oleme nädalavahetustel tööl ja öösiti kui vaja.
Me ei ole kuskil kontoris pingil istuvad tegelased, vaid valame õlut ja keerame burritosid kui vaja. Ükskord tuli kokka mängida kui väikese apsaka tõttu sai kokku pandud vale graafik. Tuleb kõigeks valmis olla. See on nagu oma laps, kuhu paned oma aja ja energia.
Sellise töö ja äri puhul vist endal on kõht koguaeg täis?
Raul: Ma võin käe südamele panna ja öelda, et ma kolme nädala jooksul pole mitte kuskilt mitte midagi muud söönud, kui meie poolt pakutavat toitu ja olen täie tervise juures. Tavalise burgeriga vist selliselt ära ei elaks. (muigab)
Millised on kõige suuremad apsakad, mis on juhtunud?
Alati ei hooma kõike. Vahel on teatud asjad tellimata jäänud, graafik läheb valesti või mis iganes muud – detaile on meeletult. Paljud asjad lahterduvad küll pisiasjade alla, aga kui neid vaja on, siis mängivad need tihtipeale pearolli. Kord olid meil suured Coca-cola topsid, aga väikesed kaaned näiteks – tee mis sa teed, aga kokku neid omavahel ei pane. Selliseid asju ikka juhtub.
Tuleb olla võimalikult paindlik, et uue olukorraga kohaneda, sest paljud asjad pole veel paika loksunud. Eks see ongi avamisperioodi eripära.
Üks apsakas oli veel koduleht. Lasime küll valmis teha, aga kuna muutus sisekujundus, tuleb ka see ümber teha.
Mis olid suurimad hirmud enne uste avamist?
Sama moment, kui uksed avati, sai köögi ja saali vahelt närviliselt ringi joostud ja vaatasime kliendi iga liigutust, et asjad korras oleksid. Põhiline oligi, et ikka kliente tuleks ja kõik töötajad tööga hakkama saaks.
Kuidas kogu lubade taotlemise protsess läks?
Kuna toitlustusega me kumbki varemalt tegelenud polnud, siis eks ta üks suur peavalu oli. Kõige raskemad momendid olid vast need, kui avaldused ja muud pabereid said täidetud ja tuli hinge kinni hoida, et kõik ikka laabuks ja oleks vastavuses nõuetega jne.
Kas tegevjuht sellise äri puhul on oluline?
Raul: Käivitamise puhul kindlasti. Peab olema oma inimene kohapeal, kes asju korraldab ja reguleerib. Olen olnud siin iga päev kohal alates ehituse algusest peale. Hiljuti, kui sõpradega siin istusime, võtsid nad mul käest kinni ning viisid välja muud maailma ka näitama. Istusin veerand tundi von Krahlis ja juba oli selline tunne nagu oleks kolm korda naist petnud (muigab) ja jooksin tagasi TACO Express-i. Eriti alguse puhul ja on tõesti väga palju detaile, mis vajavad pidevat kontrolli, teistmoodi ei saakski.
Kuidas omavahel koostöö sujub?
Jarno: Väga hästi. Mina olen pigem selline analüüsiv, jälgin riskikohti ja kõike muud, Raul on rohkem selline tegutseja ning selline kooslus ja tasakaal toimib edukalt.
Kas kogu selle raske ja pingelise aja jooksul oli loobumise momenti?
Absoluutselt mitte. Nii ju ei saa, kuidas sa loobud (Raul muigab). Eks tagasilööke muidugi oli ja sain vahepeal päris kurjaks.
Kuidas pere ja sõbrad tegemistesse suhtuvad?
Tegelikult tulebki nüüd välja see, kes on sõbrad ja kes mitte. Palju on neid, kes suhtuvad väga positiivselt, mõned on ka negatiivselt meelestatud – ei tea, millest see tuleb, aga ega vist kõigile saagi meele järgi olla. Kadeduseks põhjust ei tohiks olla, sest keegi pole ju miljonär, hetkel on ainult väga pikad tööpäevad.
Pere püüab mõista ja asjast aru saada, et ma (Raul) viibin paraku hetkel tööl rohkem kui kodus.
Muide kui alguses paarile sõbrale rääkisime, siis neil asjasse väga usku ei olnud ja olid pigem sellised pessimistlikud. Nendelt mingit nn energialaengut ei saanud.
Kas teil seoses kogu selle protsessiga on teistele noortele mingeid õppetunde edasi anda?
Üks asi on see, et jää endale kindlaks ja ära anna alla. Esimesed tagasilöögid ei tohiks kindlasti viia masendusse ja sind heidutada. Tuleb võidelda.
Hakake tegutsema. Asjad hakkavad pärast seda ennast ise lahti rulluma. Te ei pea kõike enne teadma.
Lisaks siduge ennast mingi kindla eesmärgi või kokkuleppega. Meie puhul oli selleks rendileping - kui see oli sõlmitud saime aru, et nüüd on asi tõsine ja tuleb jooksma hakata (muigavad).
Viimased postitused
K, 02. dets. 2009 06:52 Väga hea intervjuu. Päris tore ettevõtmine tundub olevat.  Kindlasti soovin edu neile!
Quote:
Muide kui alguses paarile sõbrale rääkisime, siis neil asjasse väga usku ei olnud ja olid pigem sellised pessimistlikud. Nendelt mingit nn energialaengut ei saanud.
Ma olen kogenud sellist asja, kui räägid sõbrale ideest. Tema aga hakkab analüüsima ja muutub enda arvates "realistiks", väidab, kuidas asi ei tööle ei hakka, sest puudub see ja too ning valesti on hoopis kolmas asi. Halb tunne on ning tõesti energialaengut sealt ei saa. Tänu sellistele jäävad nii mõnedki ettevõtted olemata.
K, 02. dets. 2009 10:47 Kindlasti on keeruline öelda, kus kohast jookseb see piir, mis on õige mis mitte. Vahel on nii, et sõbra reaalsustaju aitab sind ära hoida mingist jamast, teinekord aga pidurdab.
Priidik, oled ise mingi ettevõtmise sõprade tagasiside pärast tegemata jätnud?
Endal on üks kogemus, kus hoolimata sõbra leigest huvist tegin ühe projekti väga edukalt teoks.
K, 02. dets. 2009 10:55 Ja minul on kogemus, kus minu leigest huvist hoolimata tehti üks projekt edukalt teoks 
Praegu on aga tõesti nii, et ideedest ja plaanidest räägid ikkagi pigem nendele inimestele, kes annavad kõige objektiivsemat infot ning oskavad oma arvamust ka põhjendada. Üldiselt tuleb ikka süda kõvaks teha ning kõikidest aru saada - igaüks näeb asju natuke erinevalt ning ideid ja valupunkte saab kõikide arvamusest.
K, 02. dets. 2009 19:04 Minu jutul on aga ka teine pool.
Me sattusime ägedasse vaidlusesse ning mina läksin ekstaasi ja üritan talle tõestada, et asi töötab. Seega, see kriitika mõjus vastupidiselt (või siis täpselt nii nagu pidi).
K, 02. dets. 2009 21:05 Intervjuu on tõesti asjalik.
Mis puudutab tagasisidet, siis niisama pole mõtet küll kellegi arvamust südamesse võtta. Kui ta oskab oma seisukoha ära põhjendada, siis tekib sellele alles mingi kaal/väärtus.
K, 12. mai. 2010 09:23 Tõeliselt põnev ja inspireeriv artikkel:)
Lähen kindlasti ja tutvun ka restoraniga...
Kirjuta kiire vastus
|
