|
 Raamat: "Rahavoo kvadrant" Robert T. Kiyosaki ja Sharon L. Lechter.
Välja antud: 1998, 1999 by Robert T. Kiyosaki and Sharon L. Lechter. Tõlge eesti keelde. Sinisukk, 2006.
Hind: ca 100 eek
Valdkond: Teadmised rahast
Kellel soovitav lugeda: Kõigile, kes soovivad teada saada, mis vahe on palgatöölistel ja äriomanikel, kuidas erinevad neli rahavoo kvadranti toimivad ning kuidas seal raha liigub.
Samuti neile, kes on mõelnud:
- miks mõned investorid teenivad vähese riskiga raha, samas teised tulevad ainult ots otsaga kokku
- miks suurem osa palgatöötajatest vahetab töökohti, teised aga jätavad oma töökoha sinnapaika ja ehitavad üles oma äriimpeeriumid
- miks tegelikult töökoht pole turvaline.
Autoritest: Robert on neljanda põlvkonna Ameerika jaapanlane, kes sündis ja kasvas Hawaiil. Ta on pärist prominentsest haridustöötajate perekonnast. Roberti ärikarjäär algas 1977. aastal, kui ta Vietnami sõjast naases. Tema esimene äri oli ülesehitatud tootele, milleks oli nailonist ja takjapaelast surfaritele mõeldud rahakott. See oli multimiljonidollarine idee, kuid kogemuse ja õige suhtumise puudumise tõttu läks see äri pankrotti. Roberti peamiseks tegevusaladeks on kinnisvara ja väikese kapitaliga firmade arendus, kuid tema kirg on siiski õpetamine. Robert Kiyosaki sõnum on selge. “Haarake vastutus oma rahaasjades enda kätte või täitke kogu elu teiste käske”
Sharon Lechter - abikaasa ja kolme lapse ema, diplomeeritud raamatupidaja, mänguasjade ja kirjastustööstuse konsultant ning ettevõtte omanik - on pühendanud oma professionaalsed pingutused haridusele. Sharoni sõnum: “Meie praegune haridussüsteem pole suutnud tänapäeva maailma globaalsete ja tehnoloogiliste muutustega sammu pidada. Me peame õpetama noortele nii akadeemilisi kui ka rahanduslikke oskusi, mida nad vajavad mitte ainult ellujäämiseks, vaid õitsenguks maailmas, millega nad silmitsi seisavad.” Raamatute “Rikas isa, vaene isa” ja “RAHAVOO kvadrant” kaasautorina keskendub Sharon nüüd oma pingutused õppevahendite loomisele nende inimeste jaoks, kes on huvitatud oma rahandusliku hariduse paremaks muutmisest.
Sisu: Raamat on jagatud kolmeks osaks.
Esimene osa. On peamistest erinevustest nelja kvadranti kuuluvate inimeste vahel. See on sellest, miks teatud tüüpi inimesi tõmbab mõne kindla kvadrandi poole ja miks nad tihti sinna kinni jäävad ise sellest aru saamata. See aitab määrata, millises kvadrandi osas te täna ise asute ja kuhu soovite jõuda.
Teine osa. On isiklikust muutumisest. See on rohkem sellest, kes te peate olema, kui sellest, mida te peate tegema
Kolmas osa. Selles osas on juttu seitsmest sammust, mida saate ette võtta kvadrandi õigele poole jõudmiseks.
Siinkohal toon välja ka selle kurikuulsa kvadrandi ning läbi Roberti poolse jutustuse seda ka kirjeldan.
Tähed ruudus tähistavad:
- E palgatöötaja (ingl. k employee)
- S üksikisikust ettevõtja (Eestis tihti FIE-Füüsilisest Isikust Ettevõtja, ingl. k. self-employed)
- B äriomanik (ingl. k business owner)
- I Investor (ingl. k investor)
Kui inimesed soovivad saada rahalist vabadust tuleb kvadrandi vasakult (E ja S) poolelt jõuda paremale (B ja I) poolele. Aga nüüd kvadranti ja raamatut tutvustava jutukese juurde.
Oli kord üks omamoodi väike küla. See oleks olnud fantastiline koht elamiseks, kui seal ei oleks olnud ühte probleemi. Külas oli vett ainult siis, kui vihma sadas. Selle probleemi lõplikuks lahendamiseks otsustasid külavanemad sõlmida lepingu kellegagi, kes oleks valmis iga päev külale vett tooma. Vabatahtlike oli kaks ning külavanemad otsustasid sõlmida lepingu mõlemaga. Neile tundus, et väike konkurents hoiaks hinnad all ning tagaks veega varustamisel varuvariandi.
Üks kahest lepingu võitnud inimestest, Ed, (vaata, mis kvadrandi osale vihjab nime esitäht) tõttas ostma kahte tsinkämbrit ning asus kiirustades vett kandma miili kaugusel asuvast järvest. Oma tööga teenis ta kohe raha, kandes varastest hommikutundidest hilisõhtuni oma kahe ämbriga järvest vett. Ta tühjendas need suurde betoonmahutisse, mille küla selleks otstarbeks oli ehitanud. Ta pidi igal hommikul enne teisi ärkama, et veenduda piisava veevaru olemasolus külaelanike jaoks, kui nad seda peaksid vajama. See oli raske töö, kuid ta oli õnnelik, et teenis raha ning omas ühte kahest selle töö erilepingust.
Teine võitnud lepinguosaline, Bill (vihje kvadrandile), kadus mõneks ajaks. Teda ei olnud mitme kuu jooksul näha ning Ed oli õnnelik, et tal ei olnud konkurenti. Edile kuulus kogu teenistus.
Selle asemel, et Ediga võistlemiseks osta kaks ämbrit, oli Bill kirjutanud äriplaani, loonud aktsiaseltsi, leidnud neli investorit, võtnud tööle direktori, kes tegi kogu töö ning naasis kuue kuu pärast ehitusbrigaadiga. Aastaga ehitas tema meeskond mahuka, küla järvega ühendava roostevabast terasest torustiku.
Suurejoonelisel avamistseremoonial teatas Bill, et tema vesi on puhtam kui Edi oma. Bill teadis, et rahvas nurises sodi esinemise üle Edi vees. Bill teadustas ka, et suudab varustada küla veega 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas. Ed tõi vett ainult tööpäevadel, ta ei töötanud nädalavahetustel. Siis ütles Bill, et võtab 75% vähem raha selle tunduvalt kvaliteetsema ning töökindlama veeallika eest. Küla hõiskas rõõmust ning kõik jooksid viivitamatult Billi torustiku otsas oleva kraani juurde.
Konkurentsis püsimiseks, alandas ka Ed om hinnamäära 75% võrra ning ostis veel kaks ämbrit, kattis need kaanega ning hakkas vedama iga korraga nelja ämbrit. Parema teenuse pakkumiseks palkas ta oma kaks poega endale abiks, et töötada vahetustega nii öösel kui ka nädalavahetustel. Kui pojad läksid ülikooli õppima, ütles ta neile: “Kiirustage tagasi, sest ühel päeval kuulub see äri teile.” Mingil põhjusel ei tulnud aga ta pojad pärast kooli lõpetamist enam tagasi. Lõpuks palkas ta töötajad, kelle tõttu tekkis tal probleeme ametiühingutega. Ametiühingud nõudsid suuremat palka, kõrgemat tulu ja soovisid, et nende liikmed kannaksid ainult ühte ämbrit korraga.
Bill sai aga aru, et kui üks küla vajab vett, vajavad seda ka teised. Ta tegi oma äriplaani ümber ning asus müüma oma kiiret, suuremahulist, madala hinnaga puhta vee tarnesüsteemi külade jaoks üle kogu maailma. Ta teenib ainult ühe penni kohaletoimetatud ämbritäie vee kohta, kuid ta tarnib miljoneid ämbreid vett päevas. Olenemata sellest, kas ta töötab või mitte, tarvitavad inimesed miljoneid ämbreid vett ning kogu see raha voolab tema pangaarvele. Bill töötas välja torustiku, mis toob nii raha tema arvele kui ka vett küladele
Bill elas veel kaua õnnelikult ning Ed tegi kogu oma ülejäänud elu rasket tööd ja rabeles finantsraskustes.
See lugu on Robertile aastate jooksul olnud eeskujuks. Ja küsige ka endalt. Kas ma tahan ehitada torustikku või vedada ämbreid ? Kas rügan tööd teha või töötan targalt ?
Palju häid mõtteid teile !
Timo Porval
|
